Name: ALEKSANDR POPOV "MIKS MA JÄIN ...?"
Start: 2026-04-23T19:00:00+03:00
End: 2026-04-23T20:00:00+03:00
Location: Kopli Couture

$ALEKSANDR POPOV "MIKS MA J\u00c4IN ...?"$

„Miks ma jäin…?” on intiimne ja teravalt aus musta huumoriga vürtsitatud tund, mis vaatleb elu kuristiku äärel – koht, kus lootus ja meeleheide põrkuvad absurdiga. See on tagasivaade elule, mida peaaegu, et ei elatudki. Peegeldus hetkedest, mil maailm tundus liiga vali, keha liiga väsinud ja meel liiga segaduses, et edasi minna.
Autor viib vaataja läbi isiklike murdumiste, eneseiroonia ja vaimse allakäigu, tehes seda üllatava selguse, huumori ja julge eneseavamisega. See tund ei küsi pelgalt „miks ma peaaegu, et elust läksin?“, vaid „miks ma ei läinud?“ – ja mis tähendus on elul pärast ennist kogetud tühjust.
See on humoorikas ja traagiline dialoog iseenda keha ja vaimuga, mis kutsub publikut mitte ainult kaasa naerma, vaid ka mõtlema enda sisemistele varjudele.
Sest mõnikord, kui sa piisavalt kaua kuristikku vaatad, siis avastad sa ühtäkki, et tal on narri irve ... Ja see narr oled sina!
"11.07.2023 - päev, mis pidi olema minu viimane kohtumine selle viletsust ja süngeid hetki tulvil maailmaga. Maailmaga, mis on täis pidevat minoorset hingekriipivat ahastust, mida elu rääkivale ahvile helist ära viiulil ette mängib. See pidi olema kõige selle lõpp.
Nali, aga on selles, et ma kogesin midagi, mida kirjeldatakse, kui kehavälist kogemust. Ma olin justkui omaenese lõppu sooviva inimvare tegemiste kõrvaltvaataja. Mul jätkus isegi mõttekainust kirjutamaks hüvastijätukiri ajal, mil ma ahmisin alla kogu seda dekadentsi ja pimeduse absurdi.
Aga pärast kirjutamise lõpetamist jäi midagi õhku. Midagi jäi ripakile. Ma ei suutnud aru saada: kuidas siit edasi minna?
See tund räägibki sellest vahehetkest, lõppu lubava otsuse äärel seismisest. Mitte ainult sellest, miks ma tahtsin minna, vaid ka sellest, miks ma ei läinud.
Tollel hetkel olin oma peas kaotanud pea kõik. Kodust oli saanud mõiste, mitte koht. Keha oli väsinud lagunev kest. Meeled segapudru tulevikunägemustest, mida toitsid mineviku vead. Olin üksi ja ülekoormatud. Tahtsin minna ...
See on vestlus iseendaga. Iseenda kummitusliku peegelpildiga. Lugu neist eelarvamustest ja enesepettustest, mis kogunesid aastate jooksul, nagu tolmukiht mõttepalee raamaturiiulisse.
Ma püüdsin nii väga kuristikku langemisele alistuda, et unustasin hetkekski elada. Ja just siis, kui seisin iseenda mõranenud maailmapildi mosaiigi kuristiku äärel meenusid mulle kõik need absurdsed hetked, mis mind sellele äärele tõid."