Name: Sõprus x Fotografiska: Control
Start: 2026-03-21T19:00:00+02:00
Location: Vana-Posti 8, 10146 Tallinn, Estonia

$S\u00f5prus x Fotografiska: Control$

Seansile eelneb Tristan Priimägi sissejuhatus. Kinopileti ettenäitamisel saab kuni näituse „Corbijn, Anton” lõpuni külastada Fotografiska näituseid ühekordselt erihinnaga 10 eurot/pilet. Soodustuse saamiseks näita Fotografiskas oma kinopiletit.
Mis on eriprogramm “Sõprus x Fotografiska”?
Anton Corbijn Fotografiskas: 24. jaanuar – 30. aprill
Anton Corbijni ainulaadne käekiri on jõuliselt kujundanud nüüdisaegse muusika ja kultuuri visuaalset keelt. Legendaarse fotograafi suur retrospektiiv „Corbijn, Anton” rändab läbi kunstniku viie loomekümnendi. Üle 150 teose kaudu avaneb ehe ja erakordne maailm, kust vaatavad vastu Depeche Mode, David Bowie, U2, Patti Smith ja paljud teised, kes on jätnud oma jälje muusikalukku ja keda on jäädvustanud igavikuliselt Corbijn.
Lege fotograaf Anton Corbijn pole jätnud oma jälge mitte ainult fotograafiasse, vaid ka filmikunsti. Fotografiska Tallinn ja Sõpruse kino teevad Anton Corbijni näituse auks ühe Corbijni kultusfilmi „Control“ ühislinastuse Sõpruse ajaloolises kinosaalis vanalinnas. Nimelt on nii Corbijn kui Sõpruse kino sündinud 1955. aasta kevadel ehk varsti 71 aastat tagasi.
Must-valge eluloodraama "Control" põhineb legendaarse ansambli Joy Division liidri ja hinge Ian Curtise elust kirjutatud raamatul „Touching by the Distance“, mille autoriks Curtise abikaasa Deborah.
Joy Division tegutses 70-ndate aastate lõpul ning jõudis lindistada mitu plaaditäit materjali, ent Ian Curtise langetõvehoogudest räsitud keha ja kahe noore naise vahel jagatud hing viisid mehe 23-aastaselt enesetapuni – enne veel, kui bänd jõudis õieti kuulsaks saada. Sellegipoolest viitab iga teine briti bänd Joy Divisioni muusikale kui oma juurtele ning kui "Control" Inglismaal esilinastus ning Cannes’is rahvusvahelise publiku ette jõudis, räägiti muusikaringkondades 2007. aastast kui Joy Divisioni aastast, mida toetas rariteetide nimistusse kantud palade väljalaskmine vanu kogumikke imiteerivates kollektsioonides. Filmi helitaust koosneb põhiliselt Joy Divisioni lindistustest, sekka tuntud bändide (nt The Killers) versioonid Curtise paladest ning Curtise kaasaegsed (David Bowie, T-Rex jt).
Hollandlane Anton Corbijn alustas oma karjääri fotograafina 1972. aastal laividel klõpsides. Tema kaamera ette jäid peamiselt Joy Divisioni ja Public Image Ltd. laivid, kaastööd tegi ajakirjadele nagu Spin, Details, Vogue ja Rolling Stone. 1990-tel hakkas Corbijn tegema muusikavideosid, mitmed neist on auhinnatudki, nt Nirvana „Heart-Shaped Box“ või Depeche Mode’i „Personal Jesus“. „Control“ on Corbijni esimene mängufilm.
ENGLISH
Photographer-turned-director Anton Corbijn turns the short life of his friend Ian Curtis, lead singer of Joy Division, into a mesmerising black and white elegy.
“I really enjoyed it – but it was like having your heart stamped on. The weirdest thing was at the end, when it really hurt and everybody started clapping. It would’ve been nice to have a dignified silence.” Peter Hook, Joy Division bassist, interviewed in XFM magazine.
The short-lived but supremely influential band Joy Division owed their image to three people: designer Peter Saville and photographers Kevin Cummings and Anton Corbijn. All worked in black and white, an aesthetic decision maintained by Corbijn when he chose the band’s frontman and lyricist Ian Curtis as the subject of his debut feature. Tracing Curtis’s life from pretentious teenage scribbler in 1973 to his suicide in 1980 at twenty-three, the film shows how the band’s music grew out of Manchester’s post-industrial landscape and captured the mood of the times, when the exhilaration of punk had given way to something more ominous and fearful. A dead ringer for a man that Corbijn knew personally, Sam Riley is outstanding as Curtis, and the decision to let the actors play their own instruments creates a vivid impression of what Joy Division must have been like live – very different from the chilly precision of their records. There are three excellent but very different films about Joy Division: this, Michael Winterbottom’s rollicking 24 Hour Party People (2002) and Grant Gee’s just-the-facts documentary Joy Division (2007).